reede, 27. detsember 2013

Jutt: Öökull

Ruumi tormas rinnuni rippuva habemega kõhukas kogu, kes teatas hääleka ähkimise saatel: „Mul on tund aega aega!“
Teda tervitas juhmide näoilmete meri.
„Tund? Ja siis lähed ära?“ täpsustas üks mustajuukseline naisterahvas, kes oli pugenud toa keskel asetseva laua kõige tagumisse nurka.
„Ma ei tea,“ vastas habemik jõuetult toolile vajudes. „Võib-olla läheme siis me kõik.“
Nõutu vaikus võttis taas juhtrolli. Lõpuks söandas küsida üks vinniline nirginäoga noormees: „Ja mis siis juhtub... kui tund aega mööda saab?“
„Tähtis pole enam see, mis siis juhtub,“ vastas habemik süngelt. „Tähtis on hoopis see, mis juhtus just nüüd, enne minu siia jõudmist.“ Olles põnevuse põhja kruvinud, heitis mees närvilise pilgu seinakellale ja hakkas vaikselt oma läbielamistest jutustama.
„Kõigepealt oli seal öökull,“ alustas tulija. Ta tegi juttu tähendusrikka pausi ja vaatas ruumisolijate nägusid. Prillidega mees köhatas viisakalt ja viipas käega: „Palun jätka. Mis see öökull tegi?“
„Ta vaatas,“ ütles habemik. „Ta lihtsalt vaatas mind ja ei teinud ühtegi häält.“
Ühtegi häält ei tulnud ka kuulajate poolt, kes püüdsid aru saada, kas nendega tehakse nalja. Tavaliselt habemik nalja ei teinud. Küllap pidi see jutt ikka kusagile jõudma.
„Ta vaatas mind kardina tagant nagu lummutis ja lendas siis ära,“ jätkas habemik. „Ning siis ma ärkasin üles ning kuulsin täiesti selgelt, kuidas kellegi hääl mu peas ütles: „Sul on tund aega aega. Ning siis ma tulingi siia.“
„Sa alles ärkasid?!“ hüüatas mustajuukseline neiu. „Meie ootasime sind juba hommikust saati ja sina alles ärkasid?“
„Asi pole minu ärkamise ajas, vaid selles, et ma ärkasin teie neetud hoone parklas prügikasti taga ning mul pole õrna aimugi, kuidas ma sinna sain, sest läksin magama eile õhtul omas kodus!“ hüüatas jutustaja endast välja minnes. „Ja see jutt tunnist ajast tähendab, et midagi peaks kohutavat kohe juhtuma. Öökullid tähendavad õnnetust. Öökull on hukatuse kuulutaja!“
„Mul oli kunagi kodustatud öökull,“ piiksus nirginäoga noormees nostalgiliselt. „Ma panin temale nimeks...“
„Pole tähtis, mis nime sa temale panid! Tähtis on see, et meil on...“ habemik vaatas kella. „nelikümmend seitse minutit.“
Prillidega mees lõi käega ja hakkas midagi arvutisse trükkima. Töö vajas tegemist. Tal polnud viitsimist oodata nelikümmend seitse minutit hukatuse saabumist.
Habemikust polnud täna õhtul vist erilist töö tegijat, sest tema istus ikka veel ukse juures toolil, higistas ja pomises midagi koledatest öökullidest. Vahepeal vaatas ta kella ning kuulutas, kui palju minuteid veel järgi on jäänud.
Kui oodatud õuduse saabumiseni oli jäänud täpselt kakskümmend sekundit, tõusis habemega mees püsti, tegi sügava kummarduse ja ütles: „Nüüd see siis algab.“ Seejärel rebenes mehe pea pikuti pooleks ja kusagilt sealt, kus oli veel äsja asetsenud nina, tungis välja läikivmust kõver nokk. Hiigelsuur öökull pressis ennast habemiku nahast välja ning vitsutas kammitsevaid naharibasid häälekalt matsutades. Seni rahulikult laua taga istunud inimestel hakkas järsku väga kiire. Ainult nirginäoga noormees vahtis peletist lummatult. „Kollane öökull,“ pomises ta vaevukuuldavalt. „Ma pole kunagi näinud kollast öökulli.“ Noormees ohkas sügavalt ja peitis oma vinnilise palge kondiste käte taha. Tal oli nii suur igatsus oma lapsepõlve lemmiklinnu järele, et võttis lausa pisara silma. Lind huikas võikalt, tõusis lendu ja krabas nutva noormehe hirmuäratavate küüniste vahele. Äkitselt tõusnud tuul lõi akna pärani, paisates kardina peaaegu laua servani ja öökull lendas koos verivärske saagiga hämarduvasse õhtutaevasse.
Järgmisel ööl oli nirginäoga noormees linna teises otsas. Ennist nii argliku ja äbarikuna tundunud tegelane oli nüüd küll räsitud, kuid hirmu asemel läikis tema helehallides silmades kristalne hullumeelsus. Ta astus sisse punaste laternatega ehitud akende poolest tuntud asutusse ning ütles hämaras esikus seisvale karvasele maikasärgiga jõmmile: „Mul on ainult üks tund.“
„Aga palun,“ lausus järsku väga lahkeks muutunud diiler imalalt naeratades ja kutsus kohale värvikorra alla peidetud palgega elatunud naisterahva. „Ühe tunni jooksul jõuab ta pakkuda erakordselt palju.“
„Mina samuti,“ vastas nirginägu, valetamata sealjuures ühtegi sõna.

Leila Tael-Mikešin "Loojate mängud"

                 
RAAMATUKATKEND: Leila Tael-Mikešin "Loojate mängud"
Leila Tael-Mikešin "Loojate mängud"

Promo
Leila Tael-Mikešini romaan "Loojate mängud" on gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub. Autor on enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija. Ta kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kellel on ebatavalisi võimeid ning kes elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, ta on silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu "Hullud".
Leila Tael-Mikešin: "Esimene osa "Loojate mängudest" räägib väikelinnas kohalikuks pühakuks kuulutatud noormehest, kes otsustab ootamatu kuulsuse eest põgeneda, kuid avastab asüüli otsides, et ta pole tõesti tavaline, ning veel ebatavalisem on inimene, kes ta enda kaitse alla võttis. Lisaks selgub, et linna juhib maniakaalne nukumeister ja inimesed on vaid nupud malelaual.
Teine osa jätkab tuttavate tegelaste seiklusi, kuid maailm nende ümber on vahepeal muutunud. Surm saadetakse karistuseks lubamatu käitumise eest inimesena Maa peale, kuid seal tuntakse ära tema tegelik olemus ja edasisest sündmuste käigust sõltub inimkonna tulevik."
Kriitik Reelika Reinomägi: "Tael-Mikešini kirjutamisstiil on selge ja lihtne, ilma stilistiliste ekstsesside ja manerismideta, samas ei alahinda ta lugejat ja pakub teravalt sarkastilisi pratchettlikke kõrvalepõikeid ning musthuumorlikku iroonilise muigega elufilosoofiat. Karakterid pakuvad samastumisvõimalusi paljudele erinevate subkultuuride esindajatele."
Kirjandusportaali poogen.ee toimetaja Kaidi Kangur: "Ühel hetkel tundub seda lugedes, et ongi täiesti loomulik astuda ühest maailmast teise, kaotamata sealjuures juba väljakujunenud maailmavaadet. Olles ise kirjutamisega (eelkõige fantaasiateemadel) mitmeid aastaid tegelenud, ei saa ma jätta imetlemata stiili, mis toob naeratuse näole. Soovitan Leila Taeli lugeda kõigil, kes armastavad head fantaasiakirjandust, aga ka neil, kes lugemisel keskenduvad rohkem karakterite käekäigule ning otsivad paralleele oma elu ja uskumistega."
Kirjastus Fantaasia 2012, 192 lk.
***



Originaalartikkel: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/raamatukatkend-leila-tael-mikesin-loojate-mangud.d?id=65521862

...

Jälgijad