Jutt: Kabelidisko

Kabelidisko
*Jutus on kasutatud Risto Rebasel kirjutatud sõnu laulust„Tumedad linnud“

Pisikesest majast surnuaia müüri ääres oli hilisest õhtutunnist hoolimata kuulda ägedat sõnavahetust. Surnuaiavahi tütretütar tülitses jälle oma värske kihlatuga.
„Ma olen teinud kõik sinu soovide järgi,“ seletas meeshääl rahulikul, kuid iga hetk katkevat kannatust reetval toonil. „Võtsin sulle kassi, lubasin sul osta neid imevidinaid, mida sul olevat vaja kurat teab mille jaoks, tirisin su neetud sentimentaalse väärtusega riidekapi siia kolides kaasa ja nüüd tahad sa hakata mingeid vaime välja kutsuma? Üle minu laiba!“
„Sobib,“ kehitas neiu õlgu. Omade hulgas Tibiks kutsutud kahvatu jumega ja igapäevaselt leinariideid kandev tütarlaps haaras laualt valge kriidijupi ning hakkas põrandale demonstratiivselt pentagrammi joonistama. Ta oli täna õhtul juba öelnud, mida asjast arvab ja mille jaoks neid imevidinad, mida tema elukaaslane seni küsimusi esitamata temale ostnud oli, vaja läks. Rituaali korraldamiseks loomulikult. Nüüd oli juba hilja vastu vaidlema hakata. Kui Retsile okultism ei meeldi, mingu selleks ajaks minema. Kauaks need vaimud ikka tuppa tolknema jäävad. Rets jälgis neiu tegevust, kuid ei liikunud kuskile. Ta justkui ootas, et Tibi siiski ümber mõtleks. Pentagramm valmis, asetas Tibi selle nurkadesse küünlad, uuris midagi vanast needitud nahk-kaantega raamatust, kehitas õlgu ja lõikas äkki pisikese noaga Retsi sõrme sügava haava.
„Mida sa teed?“ röögatas Rets reflektoorselt eemale hüpates. Ometi jõudis mõni veretilk kriidijoonisele langeda.
„Mul on verd vaja,“ sõnas Tibi rahulikult. „Sa ju tead, et ma kardan valu.“
„Hull eit,“ pomises Rets, üritades samal ajal tanksaapaid võimalikult kiiresti jalga kiskuda. Visanud tagi õlgadele, põgenes ta pika patsi lehvides jahedasse sügisöösse. Tibi ei muretsenud tema mineku pärast. Rets tuli alati hommikuks tagasi. Vahel küll roomates ja läbipekstuna, aga seda juhtus õnneks harva.
Neiu süütas küünlad, luges tugeva aktsendiga ette ladinakeelse loitsu ja jäi ootama. Midagi ei juhtunud. Ometi paistis ju taevas täiskuu, kalender näitas neljapäeva ja loits pidanuks ka õige olema. Surnuaia vahetus läheduses võinuks mõni eksinud hing kas või kogemata läbi astuda.
Tibi luges loitsu igaks juhuks veel üheksa korda, kuid vaimu ei ilmunud. Lõpuks puhus Tibi küünaldelt leegid ja jäi üksinda pimedasse tuppa istuma, ümisedes omaette meloodiat, mille päritolu ta kuidagi meenutada ei suutnud. Talle tundus, justkui kostaks kusagilt vaikne kitarrimäng, mis tema laulu saadab, kuid iga kord, kui ta vait jäi ja kuulatas, krabisesid vaid vihmapiisad aknaklaasidel. Vaikselt ohates puges Tibi riideid seljast võtmata tühja voodisse paksu teki alla ja jättis elutoa koristamata. Küll hommikul jõuab.
Hommikul tervitasid Tibi tühjad toad ja puutumatu pentagramm kustunud küünaldega. Neiu oli lootnud nende keskelt leida purupurjus Retsi, kes oleks ühe küünla otsa komistades lömastanud ka kõik ülejäänud ning magaks nüüd nagu väike laps, kriidijäljed põskedel ja juustes. Aga teda polnud.
Vihmapiisad trummeldasid vastu aknaklaasi. Kas Rets oli kusagil seal, ligunemas vihma käes ja külmetamas ennast surmani haigeks? Ennast süüdistades ja murest segane Tibi tormas riidekapi juurde midagi vihmase ilma jaoks sobilikku selga otsima, et õue oma tulevast meest otsima minna. Kapiust avades ei suutnud ta tagasi hoida heledat karjatust. Riidepuu külge seotud lipsust silmuse küljes rippus Retsi suur elutu keha. See oli Retsi ainus lips, ta ostis selle pulmapäevaks, jõudis Tibi mõelda, enne kui ukse uuesti kinni lõi. Äsja nähtud stseen püsis aga endiselt silmade ees. Rets põlvitamas kapi põhjas, pea ebaloomuliku nurga all viltu, silmad koobastest välja punnitamas ja sinkjaks tõmbunud huuled ebaloomulikult tursunud. Kusagilt hakkas kostuma vaikset kitarrimängu ja tuhmi kõlaga laulu:
„Me oleme tumedad linnud,
mustade tiibade kanda...“ *
Tibi pööras ennast aeglaselt ümber. Toa nurgas toolil, mis enamasti alati tühjana seisnud oli, sest keegi lihtsalt ei tahtnud sinna istuda, väreles nüüd ähmane siluett, muutudes iga hetkega üha selgemaks. Tumedaid riideid kandev mees, kelle vanust oli välimuse järgi raske määrata, istus toolil, jalg üle põlve, ja sõrmitses kitarri. Kahvatutest sõrmedest paistsid õrnalt läbi pillikeeled ja ronkmustadest juustest rippusid üksikud ämblikuvõrgud. Külalise selja tagant paistsid tohutusuured mustade sulgedega tiivad. Tibi avas suu, et midagi öelda ja sulges selle kohe uuesti. Sõnad said otsa. Ingel naeratas nukralt, tõstis pilgu ja küsis: „Kas aitan ta sul kapist välja tõsta? Tead, ei tahaks täna õhtul enam voodi all magada. Kapp oli mugavam.“ Kondiste sõrmedega ämblikuvõrke juustest välja rehitsedes lisas ingel: „Ja puhtam muidugi ka.“
„Sa raisk, päris ingel!“ sai Tibi lõpuks keelepaelad valla. Laip kapis tundus ülimalt argipäevasena võrreldes reaalse müstilise olendiga isiklikus magamistoas.
„Ise kutsusid,“ vastas ingel ja pani kitarri kõrvale. Püsti tõustes lisas ta: „Aga ära teine kord ladina keeles räägi. Ma ei saanud pooltest sõnadest midagi aru. Kui nüüd päris aus olla, siis ma tolgendasin siin puhtjuhuslikult.“ Ingel haigutas laialt. „Täpsemalt öeldes ma magasin. Riidekapis.“
„Sa oled siis...“
„Sinu valvur.“
„Kaitseingel, sa tahtsid öelda?“
Ilmutis kehitas õlgu ja hakkas riidekapi kallal õiendama. Mängleva kergusega tõstis ta umbes üheksakümnekilose mehemüraka kapist välja. Vaimolendi kohta näis ingli silmapaistev jõud liigagi maisena. Millegi pärast ei uskunud Tibi, et Rets lipsu otsas suri. Mehe kogukas keha oli vaevu kappi ära mahtunud. Mismoodi ta seal veel rippuda sai? Samas ei julgenud Tibi ingli käest midagi küsida, kartes ise järgmisena kappi rippuma sattuda.
Kuna vihmastel esmaspäevahommikutel polnud surnuaias tavaliselt ühtegi elavat hinge, said Tibi ja ingel Retsi keha jaoks häirimatult augu kaevata ja kadunukese maha matta. Tibi seisis värske kääpa juures, vihmamantli silmini ulatuva kapuutsilt nõrgumas veepiisad ja mustaks lakitud küüntega sõrmede vahel värisemas mustjaspunane roos. Käte värin oligi ainus, mis reetis, et Tibil siiski on olemas närvid. Ingel jälgis teda eemalt ja surus endas alla vastupandamatut soovi tüdrukut emmata. Ta ei teadnud, kas Tibi süüdistab teda oma elukaaslase surmas või lepib mõttega, et Rets sai enda üles riputamisega siiski ise hakkama. Mees oli juba varem purjuspäi korduvalt üritanud ennast ära tappa. Korra jooksis Rets nuttes mööda kvartalit ringi noaga vehkides ja lubades seda endale rindu lüüa. Teisel korral hakkas ta veene žiletiga lõikuma, kuid keegi polnud talle öelnud, et tarvis oleks pikkupidi lõigata ja nõnda jõudis kiirabi kohale enne, kui Rets verest tühjaks jooksnud oleks. Reaalset põhjust polnudki tarvis. Tema maniakaal-depressiivus lihtsalt võimendus alkoholijoobe suurenedes niivõrd, et maailm muutus iseenesest must-valgeks ja siis juba järk-järgult üha tumedamaks. Ingli ainus süü oli, et ta ei lubanud Tibil ärgata, kui Rets riidekapis lipsu kaela sidus. Küllap lootis mees, et Tibi kuuleb kobistamist, näeb tema kavatsusi ja hakkab paluma, et Rets ennast siiski ellu jätaks. Neiu rahulikku hingamist kuuldes veendus tüüp aga lõplikult, et armastatul pole temast sooja ega külma ja emotsioonide laine lõi üle pea. Ingel lükkas kapist välja kõlkunud korjuse hiljem tagasi riiete vahele ja sulges tema järel ukse. Talle ei meeldinud korralagedus.
Kuigi kuuldused Retsi ootamatust kadumisest levisid kulutulena, väitis Tibi järjekindlalt, et tema ei tea midagi ja küllap unustas mees ennast kusagile küla peale lakkuma. Elu läks vanaviisi edasi ja igasuguste kahtluste hajutamiseks jätkas Tibi kohalikus kabelis gooti-diskode korraldamise traditsiooni. Järjekordse täiskuu öö saabudes lükati kõik kirstud ja muu üleliigne kraam seinte äärde, altarile seati üles DJ-pult koos suurte kõlaritega ja peagi hakkasid saali sisse voolama esimesed subkultuuri musternäidistest külalised. Paljud neist üritasid välja näha veel rohkem surnud kui kirstudes lamavad laibad. Valgeks puuderdatud näod, mustad riided, tumedad silmaalused ja raske autoavarii tagajärjel tekkinud vigastusi jäljendavad maalingud olid tulijate stiili juures läbivaks teemaks. Lisaks kõlisesid rohked ketid ja rihmade külge kinnitatud needid vastamisi justkui luukered plekk-katusel. Tibi seisis kantslis plaadimasina juures ja vaidles DJ-ga muusikavaliku üle. Lõpuks ronis välja vihastatud diskor oma kohalt alla ja lubas Tibil valida enale meelepärase loo. Vaevalt said esimesed noodid kõlarite membraane ja kabeli kivist seinu värisema panna, kui kõlasid keskööd tähistvad kellalöögid ja kirstude kaaned hakkasid üksteise järel aeglaselt avanema. Lisaks elavatele jälestasid Tibi kohutavat muusikamaitset ka siitilmast lahkunud. Uks avanes ja kabelisse trügisid mullased räbaldunud riietega ja luudelt kukkuva lihaga vihased laibad, kes olid ammu oodanud aega, millal saaks igakuistele rahurikkujatele õppetundi anda. Karjed kostusid esialgu muusikast üle, kuid kustusid peagi ja siis vaikis ka muusika. Kaitseinglid seisid nõutult keset laibamerd, saates pilguga uksest välja sööstvaid libasurnuid. Siis pöördusid kõigi pilgud Tibi valvanud inglile. Nüüd saabus tema kord joosta.
***
„Aga miks nii juhtus?“ küsis poolkustunud lõkke punakas kumas roosakalt helendav vaim Mardus, kellele töötu kaitseingel kogu eelnenud lugu jutustanud oli. „Miks surnud just siis üles ärkasid? Ja miks inglid inimesi nende eest kaitsta ei saanud?“
Ingel ohkas sügavalt ja hakkas kitarri sõrmitsema, kuid temast teisel pool lösutanud deemon kattis pilli keeled suure küüniselise käpaga. „Räägi,“ käsutas ta.
„Noh,“ alustas ingel, „Tibi oli avanud värava.“ Ingel neelatas ja pühkis pisara. „Mina sain täiskuuööl reaalseks. Kuu aega hiljem juhtus see surnutega. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, olid kabelidiskod neile juba ammu närvidele käinud. Pidu algas täiskuuneljapäeva südaööl. Täpselt sobival ajal hingede ülestõusuks. Halb muusika lisas neile vaid õli tulle. Hulk halbu kokkusattumusi andis neile vaieldamatu eelise. Elavate surnute vastu ei saa keegi – isegi mitte inglid.“
„Mis värav?“ ei mõistnud Mardus. „Kas surnuaia oma?“
Ingel vaatas enda vastas istuva kummituse kenasse, kuid mõtte- ja pigmendivaesuse all kannatavasse näkku ning täpsustas: „Meie maailma ja nende maailma vaheline värav.“
Deemon itsitas omaette ja ei saanud lisamata jätta: „Sa ju tulid sealt läbi, kui sind üles poodi.“
„Selle eest, et sa oma tüdruku seebikeetmiskatlasse uputasid, kui ma nüüd ei eksi,“ lisas ingel tunduvalt lõbusamal toonil.
„Ta oli alaealine ja julges ikka rasedaks jääda,“ turtsus Mardus vihaselt. „Mida ma siis tegema oleksin pidanud? Temaga abielluma?“
„Möla maha, Mardus!“ käratas deemon ja viipas ingli poole. „Räägi edasi, mis kabelist sai?“
„Midagi ei saanud,“ vastas ingel. „Järgmisel hommikul olid surnud tagasi mulla all, sest koos Tibi surmaga tühistus ka loits. Jõudsin Tibist hingest näha vaid musta sähvatust ja siis oligi ta läinud...“ Ingli hääl hakkas uuesti värisema.
„Noh, sul tuleb uus võimalus, kui ta uuesti sündinud on,“ lohutas Mardus laialt irvitades. „Äkki saab temast sama ilus noormees kui mina.“
Deemon rehmas käpaga ja ulatas inglile pudeli, mille sildil valendasid pealuu ja säärekondid.
„Ära hala. Parem võta selle peale,“ soovitas ta.
Peagi muutus lõkke ümber istujate tuju rõõmsamaks ja üle metsalagendiku, mis asus puhtjuhuslikult kohakuti elavate maailma surnuaiaga, hakkas kõlama rõõmus kolmehäälne laulujorin.
Tõuse ja kõnni,“ lausus samal ajal järjekordse kadunukese kokku õmmelnud Timukas. Tema nime kuuldes tõusid nii mõnelgi juuksed peas püsti, kuid hoolimata hirmuäratavast hobist teati teda ka ülimalt kohusetundliku ja praktiliselt olematu unevajadusega laibakuuri valvurina.
Laual lebav noor naisterahvas avas aeglaselt silmad ja tegi oma uue elu esimese hingetõmbe. Kahvatul nahal punetavad armid hakkasid tasapisi silmnähtavalt paranema.
Näe, see mõjub!“ rõõmustas Timuka kõrval seisev leekpunaste õlgadele langevate juustega ja teravatipuliste kõrvadega assistent. „Edaspidi ei pea sa enam oma etendusi lagunevate korjustega tegema.“
Noh, eks see lagunemine oli efekti mõttes päris hea,“ sõnas nekromant mõtlikult värske elluärganu käitumist jälgides. „Aga temaga on mul teised plaanid.“
Timukas kummardus naise kohale ja naeratas temale nii sõbralikult, et asjasse pühendamata inimene oleks võinud teda pidada loomakaitse aktivistiks või kirikus annetuste korjajaks. Igatahes mitte hulluks, kelle hobiks on külmade ja hingetute kehade ellu äratamine.
Tere hommikust, Tibi,“ ütles ta. „Kas sa tahaksid saada uueks tõusvaks tsirkusetäheks?“


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

...

Jälgijad